Nagu aasta alguses “plaani” võetud, lugesin isegi veebruaris ilukirjandust. “Isegi”, kuna suur osa kuust oli täidetud oma kirjatööga. Aga vaim tuleb ju virge hoida. Pealegi oli lugemiseks imelihtne aega leida, kuna käisin kuu alguses valgusteraapias ja niisama lampi jõllitada olnuks narr ja tõenäoliselt ka ebatervislik.
Tundub, et nüüdseks olen tutvunud kõiki eestikeelsete Tove Janssoni raamatutega (välja arvatud mingid mugandused väikelastele) :)
“Aus pettur” – selleks ajaks, kui tolle raamatuni jõudsin, olin jõudnud tegelikult lugeda juba muumiraamatuid ning “Reisi kerge pagasiga”. Nii et tema stiil ja korduma hakkavad motiivid olid pisut tuttavad. Ei oskagi täpselt veel seisukohta võtta, et kuidas enesepettusesse suhtuda. Teinekord on see ju isegi hea, ei saa ju lasta raskematel hetkedel maailma taagal endale südamesse jõuda. Aga võib-olla on see ka sõltuvust tekitav.
“Hilja novembris” on küll nö muumiraamat, aga nagu ei ole ka. Muumid seal ei toimeta, kuid nende kohalolekut on igal hetkel tunda. Ja jäi mulje, et nad siiski tulid saare pealt tagasi, pärast majakavahile tema töö tagasi andmist. Kui Tove Jansson elanuks tänapäeval ja näiteks Ameerikas, siis oleks ta tõenäoliselt kirjutanud “Hilja novembris” raamatule jätku. Seal on tõsiselt s*ttadele teostele (filmidele siis) järgesid produtseeritud. Võib-olla fännidele see oleks meeldinud. Aga samas ta oskas vist lihtsalt õigel ajal lõpetada. “Tao rauda, kuniks see on kuum”.
“Kujuri tütar” on tähestikuliselt järgmine. Autobiograafiline, Tove Janssoni enese lapsepõlvest. Sinna juurde tema perekonnafotosid. Ma nüüd ei tea, mitmes raamat see temalt kronoloogilises mõttes on, kuid see on kindlasti omamoodi alus. Tema meremotiividele ja suvelastele ja vähe müstilisematele tüüpidele, kes vaikselt tulevad ja lähevad, kui neile parasjagu sobib.
“Reis kerge pagasiga”. Seda ma vist alustasin juba jaanuaris, aga panen selle ühe patta ülejäänutega. Et oleks nagu tervik. “Reis kerge pagasiga” ei petnud ka füüsilises mõttes: oli hea võtta seda raamatut kaasa (sh ka valgusteraapiasse) ja vastavast kohast lahti lüüa. See on liikumisele pühendatud raamat. Liikumisele ja muutustele. Meeldiv, kuigi kohati oli väsitav. Sest ei saa ju kogu aeg ringi sebida, vaid vahepeal võiks puhata ka. Aga kui oled tõesti sunnitud koha peal tilpnema, siis on see inspireeriv teos.
“Suveraamat” käib mõnes mõttes samasse ooperisse muumide, suvelapse ja kujuri tütrega. Ikka see meri ja suvi. Sa loed selle aja ja koha elust ning tead, et see on võimetu korduma. Et lihtsalt võtad oma pere ja seitse asja ning peidad end paariks kuuks kusagile saarele ära. Pärast selle raamatu lugemist tundub soomlaste “kesämökki”de armastus enesestmõistetavana. Mitte, et ma selle üle varem juurelnud või imestanud oleksin, kuid “Suveraamat” selgitas mõndagi.
Võin peaaegu, et oma pea panti panna, sest sättisin end umbes kuu aega tagasi kahe raamatu järjekorda. Aga neist pole siiani kippu ega kõppu.
Kusagilt on jäänud kõrva “Paabeli raamatukogu”. Et pidavat olema hea raamat. Katsun nüüd pisut häbeneda (ja siin on oma roll kindlasti pikaajalisel ilukirjandusest eemalolemisel), sest ilmnes, et see on kirjandusfoorum. Aga ma mõtlesin hoopis, et Coelho on selle autor. Päris mitu aastat. Ja mõtlesin, et millal võiks selle raamatu käsile võtta.
Siiski, tellisin endale Coelho “Palverännaku”. Nii uskumatu, kui see ei tundu – kui oled pikki tunde närinud end läbi teaduskirjandusest, ei tähenda lisalugemine piina, vaid ilukirjandus on jätkuvalt nauding. Mis on eriti lahe: retseptsiooni, semiootilisi jt teooriaid nuusutanuna õnnestub tabada ka nende romaanide metatasandit. Nii et kahekordne rõõm lugemisest;)
krista kirjad 