Lisa kommentaar

Sügisene ja kiiksuline Tartu

Noorena mõtlesin, nagu paljud teisedki noored, selle üle, mida pean lemmik-aastaajaks. Nüüd, kui Tartus elamisest saab varsti juba 20 aastat, ei pääse kuidagi üle ega ümber sellest, et üks suurimaid lemmikuid on siinne sügis. Täpsemalt: kuldne sügis. See on aeg, mil loodus loobub tasapisi oma suvisest küllusest ja sätib tasapisi talveuneks valmis. See on ühtlasi aeg, mida on rõõm jäädvustada. Ja siis veel väikesed kiiksud, mis mulle Tartu puhul meeldivad. Ka need väärivad jäädvustamist, tundub mulle.

Continue Reading »

Advertisements
Lisa kommentaar

Unenäoline näitus Eesti Rahva Muuseumis

 Eesti Rahva Muuseumis avati reedel uus näitus, unenäolisem kui kunagi varem.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Fotol killuke näitust, 13.10.2017.

Continue Reading »

Lisa kommentaar

“Taevakirju” / Argo Kasela

Taevakirju_web

Argo Kasela “Taevakirju” pajatab lennusaatja tegusast tööelust, millest reisijatel pole reeglina aimugi peale selle, et keegi teeb õhkutõusmise eel “hommikuvõimlemist” ning pakub varsti pisut maitsetuid muffineid. Õhku tõusmiseni jõutakse leheküljel 93 ehk täitsa raamatu keskel ja see ei ole mingi nali, sest ettevalmistusi lennureisiks (isegi kui lend kestab vaid pool tundi) tuleb teha palju. Personal peab nägema välja tipp-topp, koolitatud igaks olukorraks, teemadeks on turvanõuded, toiduohutus, reisijate eripärad ja palju-palju muudki. Väga hariv lugemine, et teada, kuidas järgmisel korral kusagile lennates saad reisijanagi tinglikult aidata kaasa sellele, et kõik jõuaksid turvaliselt õigel ajal kohale. Või kuidas võtta rahulikult seda, et väljalend hilineb.

Peatükk “Lendav prügimägi” on eriliselt põnev. Võib ju arvata, et lennukid kulutavad hulgaliselt kütust ja mõne arvates jätavad õhku ka nn chemtraili, kuid siin on juttu sellest, millistes kogustes produtseeritakse prügi lennuaegse toitlustamisega: mõttekoht toitlustajatele, kuidas luua võimalikult loodussõbralikke pakendeid ja pakkida toit minimaalse kaaluga pakendisse! Autori on edastanud koguni Cathay Pacific lennufirma uuringutulemused, mille kohaselt toodetakse lennureisidega iga päev 23 miljonit kilo prahti, millest ümbertöötlemisse jõuab 11,5 miljonit kilo. Reisija kohta tekib ühe reisi jooksul kõige enam prahti kauglennul esimeses klassis: 2,84, samas kui sama lennu turistiklassi reisija tekitab 0,38 kilg prügi. Kõige vähem prügi tekib lühilennu (alla tunnine) puhul turistiklassis: 0,21 kg. Eks siin võib tiba vastu ka vaielda, sest sõltub lennust: nt pisematel otsadel (Tartust Tallinna, et seal ümber istuda) pakutakse ehk pisut kommi, mõnel teisel lennul aga teed-kohvi-mahla, mille papptops ei anna seda 0,21 kg ehk 210 grammi väljagi. Samas on siin tegu keskmisega, nii et ju siis kusagil toodetakse mõnel lühilennul ka turistiklassis oluliselt rohkem kraami. Kuid fookus, seda tuleb kindlasti rõhutada, peaks olema jätkuvalt tootjal-pakendajal, mitte ainult reisijal. Seda mitte ainult “öko-eetilisest”, vaid ka majanduslikust küljest, sest hetkel maksab reisija kogu selle “lõbu” kinni. Fakt on see, et käsipagasisse tasub teinekord ise pakkida kaasa mõned muffinid JA niisutatud salvrätid (klapplauakese puhastamiseks, kusjuures siit raamatust saab teada ka, miks).

Ja veel kord, inimesed. Mul endal ei ole erilist ettekujutust selle kohta, milline on “keskmine” lennusaatja või lennupiloot, aga raamatu autor toob vastavaid stereotüüpe välja omajagu. Lihtsalt selleks, et neid kummutada. Salapära ja glamuuri taga on lõhkised peresuhted ja tervisehädad unehäiretest depressioonini, toitumishäiretest veenilaiendite ja mäluprobleemideni. Mis puudutab toitumist, siis äratundmisrõõmu on siin oi kui palju: sööd “siis, kui on nälg ning/kui on aega”. Jaa, praegu, puhkuse ajal saan minagi süüa nagu “normaalne” inimene, aga kiirematest perioodidest rääkides: tuttav lugu, või siis nagu reklaamis öeldi “ma tean, mida Te tunnete!”. Ja siis muidugi kiirgus. Sundasendid. Vigastused. Kuulmisprobleemid. Nohuga haiguslehe võtmine (ilma naljata). Autor küsib ise ka, “Kuidas nad siiski elus on?”, pakkudes välja ühe väga olulise imerohu. Jep, see töötab. Kogu raamat on selles võtmes kirjutatud – just nii, nagu saab kirjutada väga tõsistest ja väsitavatest asjadest inimene, kes on end sellest läbi närinud ja vähemalt raamatu kirjutamise hetkel end Purgiratsanikust Puhhina tundmas.

Lisa kommentaar

Kliendikaartide uputus 21. sajandil? Päriselt ka või?!

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Minu kehtivad kliendikaardid (seisuga 15. mai 2017. a.)

Teate, mis klots see siin pildil on? Need on minu kõik kehtivad kliendikaardid, taustaks üks kaartidest, et saaksite paremini aimu paki kõrgusest.

Koristasin riiuleid ja rahakotti, otsides taga tegelikult ühtainumast kaarti. Sest pahatihti on kaupmeestel see komme, et kui lähed midagi ostma, siis võid kliendibaasis ju olla, aga kui kaarti kaasas ei ole, siis soodustust ei saa. Punkt.

Ja sooritad siis selle spontaanse ostu, kuna sattusid juhtumisi poodi X, mida külastad vahel, aga mitte igal nädalal, täishinnaga – hoolimata sellest, et oled tegelikult “kallis klient” ja puha.

Teisest küljest on igasuguste ID-kaardi põhiste lahendustega sinu tarbimismustrid kergemini jälgitavad ja rahaks tehtavad. Kas ma tahan soovitusi stiilis “kui ostsid toote X, võib sulle meeldida ka toode Y”? Kas ma tahan, et minu tarbimimustrid moodustavad suurandmestikus ühe etteaimatava andmerea?

Nali on aga selles, et ka siit kohmakast pakist moodustub see andmerida. Nii et, tegelikult saaks lihtsalt ID-kaardiga hakkama küll, sellest ei muutuks miskit. Ainult tengelpung oleks pisut kergem ja spontaansed ostud oleks “kalli kliendi” väärilised.

Hakkan edaspidi jälgima, kas mõni siin pakis olevatest toodete ja teenuste pakkujatest suudab siduda kliendiandmed ID-kaardi vm identideedipõhise lahendusega. Saaks selle “kaupmeeste häbipaki” ehk natukegi madalamaks. Edumeelsematest tegijatest annan hea meelega märku siin postituse sabas.

15.05.17. maha läheb Pesapuu, sest sealt öeldi kenasti, et nad ongi läinud isikut tõendava dokumendi peale üle oma klientide tuvastamisel.

Samuti lahkub pakist CoffeeIN, kuna ma ei joo juba aastaid kohvi ega nüüd mõnda aega ka kakaod (mida sai viimati neilt ostetud). Topsiga kuuma joogi kaasaostmine ei ole pealegi minusuguse meister-lödistaja jaoks.

Üks vana Bauhofi meistriklubi kaart meie armastatud meesnäitlejate pildiga – no see lihtsalt ikkagi ei kehti juba kolm aastat, aga oli ebaõiglaselt pakis.

Lisa kommentaar

Aastalõpuülevaade

Enne, kui ohkan kergendunult selle aasta lõppemise üle (umbes neli tundi on aega, nii et vara veel kilgata), panen siia üles väikese aastalõpuülevaate. Traditsioonilist käsitööparaadi pole. No ei ole, mul süda tilgub verd, aga tänavune aasta ongi olnud tohutult kidur ja liialt asine.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ja siin on siis ühed kindad. Maarimäe talu lõngast, hästi olulisele inimesele, kelle jaoks tikkisin espetsiaalselt natuke vigureid peale. Et oleks temal ilus vaadata ja endal ka süda rahul. Hästi soojad kindad said, muide.

Aga muidu sai mõndagi alustatud (saladus) ja ühtteist ka jätkatud (samuti saladus). Nokitsen neid asju uuel aastal teha, kui mahti. See on uusaastalubadus, kui nii võib öelda. Püüan olla 2017. aastal nobedam nokitseja ja ühtteist alustatut lõpule viia!

Ja me võtsime poistega ette mõningasi trette. Kevadvaheaja treti tegime Leedusse, peamiselt külastasime Vilniust ja Trakai kindlust. Kuttidega on miskipärast nii, et kui juba reisile minna, siis tuleb kõiksugu kindlused (varasemast ajast Turaida, Cesis, Rakvere, Narva jne) läbi kolistada. See oli minu “üksikvanema” väljakutse, sest ei ole lihtne kaht jõnglast üksi võõras kohas ohjata. Aga hakkama me saime.

collage-leedu

Vilniuse toomkiri, Suur-M Trakais, kaunitar Trakais, Väike-M Vilniuses asuvas mänguasjamuuseumis, Vilniuse uuslinn

Teine tõsisem ettevõtmine oli Taasiseseisvumispäeva aegne sõit Loode-Eestisse. Kahtlane ilm, aga hea seegi, et ei pidanud jopet ja kaduma kippuvaid kindaid kaasa vedama (nagu Vilniuses). Alustuseks sõitsime läbi meile seni tundmatu Raplamaa (NÜÜD OLEME PESAKONNAGA KORRA VÄHEMALT IGASSE EESTI MAAKONDA SATTUNUD!!!), ekslesime Riisipere mõisat otsides ja lõhkusime mingil külavaheteel peaaegu, et autol põhja ära. Siis saatsime Riisipere seenele (kunagi teinekord ehk, mõne teadjama inimesega koos..) ja võtsime suuna Padisele, sattusime Madisele (mis oli Väike-M-i jaoks jube naljakas), Paldiskisse, Pakri tuletorni, Keila-Joale, piilusime pisikest Treppoja ja tegime kiire klõpsu Türisalu pangal. Kui umbes kuu aega varem olime avastanud natuke Ida-Harjumaad (Jägala juga, Kaberneeme, Linnamäe hüdroelektrijaam), siis see oli poiste jaoks oluline Lääne-Harjumaa trett.

collage-2016_pakri

Kutid Türisalu pangal, Keila-Joa juga, Treppoja astangud, Pakri tuletorni keerdtrepp

Muidugi viis tee meid ka Tallinnasse (Lennusadamasse), Rakverre, Sibulatee kohvikute päevale, Murrumetsa ja Valgesoo matkaradadele ja mujalegi. Mina avastasin enda jaoks siguri, raamatute restaureerimise ning rulluisutamise peened kunstid, Suur-M istus oma vana nimekaimu eeskujul (isegi kui ta seda ei tea) sõudepaati aerude taha, Väike-M kui meie pere noorim liige on nüüdseks innustunud raamatute lugeja ja kirjutada ning R.. Tema on olemas siis, kui käes on hetked, mis ei kannata trükimusta ega fotole jäädvustamist. Härra Sebastian on aga nüüd aasta vanem kass-pätt, kes meid üllatamast ei väsi.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Sebastian, 13. jaanuaril 2016

 

Lisa kommentaar

Sokkides sobrades ehk harakas koristab pesa

Täna on toomapäev, nagu üks hea tuttav mind FBs teavitas. Elamine tuleb korda teha! Ma ei usu, et ma üksi kogu elamisest jaksaks nüüd üle käia, aga tegin algust ja korrastasin kogu pere soki- ja pesusahtlid ära. KonMari juhiseid järgides, sest minuni jõudis lõpuks ometi tema korrastuskunsti raamat. No ei tea, kas toimib, mõtlesin. Aga proovida ju võib.

Continue Reading »

Lisa kommentaar

♥ > (jätk varasemale tätoveeringute postitusele)

postit_16-11-13

See on poolik võrratus, iga 2. klassi lapski teab seda. Aga vahel on osa võrratusest miski, mida ei taha meenutada, kuna meenutamine on liiga raske. Ja siis on ehk mõistlikum keskenduda olulisele ja korrata kui mantrat, et see olulisem on suurem ja et selleta ei saa elada – pean seda silmas sõna otseses mõttes.

Post-it’il on niisiis kavand ja olen sellega üsna rahul.