Lomma raamatukogu (Lomma, oktoober)

Lomma on paik Öresundi väina ääres, kuhu ma mingitel seletamatutel põhjustel esimese seitsme siinkandis elatud kuu jooksul ei jõudnud. Tagasi Rootsi jõudnud, otsustasin kohe esimesel nädalavahetusel ikkagi mere ääres ära käia. Sealse raamatukogu peale ma tol hetkel isegi ei mõelnud, raamatukogu ise otsustas plaanidesse tulla.

Lomma raamatukogu esikülg

Tegelikult on nii, et kui Lommasse päris sisse hakkad bussiga jõudma, on sul raske mitte märgata suurt helehallist plekiga kaetud hoonet, millel on kiri “Lomma”. “Tundub, nagu tähtis hoone!” võid selle peale mõelda, ja hoone tähtsus saab loomulikult selgeks, kui järgmisena silmad kirja “Bibliotek”. Ja kuna see pisike raamatukogu on pühapäevalgi külastajatele avatud, tuleb sealt loomulikult läbi astuda.

Leia pildilt sõna “raamatukogu” oma emakeeles!

Ehkki väikese asula (u 12600 elanikku ütleb lomma.se kodulehekülg) raamatukogu on mõnusalt avar, läbi kahe korruse ulatuv hoone, on siin mõnevõrra keeruline pilte teha. Raamatukogusid ja muuseume külastades püüan pildistada kõike muud peale külastajate (sest kes see ikka tahab kellegi võõra piltidele kusagil blogis jääda), kuid pühapäeval on siin rahvast omajagu – hea märk! Nii et, ootan, varitsen, otsin oma vaatenurka. Üks esimesi pilku püüdvaid sisekujunduselemente on muidugi kohe teenindusleti taga olev suur sein, millele on kirjutatud “raamatukogu” erinevates keeltes. Isegi, kui lõviosa teostest on Lomma, nagu ka teiste Rootsi pisemate asulate raamatukogudes rootsikeelsed, tekitab oma emakeeles üles leitud sõna ikkagi omamoodi koduse tunde.

Lastenurk, seal aknaorvades on mõnusad lugemispesad!

Või siis need lugemispesad aknaorvas. Kui ma ei oleks täiskasvanud turist, kel oli plaanis “ainult korraks” läbi astuda, haaraksin lähemalt riiulilt midagi rootsi lastekirjanduse klassikast ja poeksin pehmete ja karvaste sekka lugema! Ja kui peaksin mingil põhjusel Lommas aega parajaks tegema, läheksin teisele korrusele vaatega Höje jõele ja purjekatele, või seaksin end sisse kokaraamatute isuäratava riiuli juures.

Töölauad lugejatele vaatega Höje jõele (umbes saja meetri kaugusel on juba Öresund)

Kokaraamatute kirev ja ahvatlev väljapanek kutsub: “Tule ja kokka meist midagi!”

Raamatukogu-jalgratas

Muidugi, alati ei ole võimalik raamatukogusse kohapeale minna. Järelikult tuleb raamatukogu ise sinna, kuhu teda oodatakse: olgu siis lasteaeda või mõnele üritusele oma piirkonnas. Lommas kasutatakse selleks jalgratast. Pildil olevaid rattaid on tegelikult linnapildis päris palju näha – enamasti veetakse selles üht-kaht mudilast näiteks lasteaeda, ja asi see siis ei ole rattakastile raamatukogu kleeps peale kleepida. Igal juhul tundub parasjagu mahuka pagasiruumiga ja mugav ratas olevat!

Lummav vaade Lommas (hääldub: “lumma”), taustal Öresundi sild, mis peaks eriti krimiseriaalide austajatele olema tuttav.

Raamatukogust jätkasin juba plaanitud rada pidi – ikka, et saaks mere ääres sõõmu värsket mereõhku hingata ja avaral vaatel lasta südant kosutada. Kuidas seda kokku võttagi: kõva tuul… jahe… luiged-pardid hulpimas… meri loksumas ja purjekad sadamas kolksumas… talisuplejad, kes parasjagu suplemas või siis tuulevalli taga end kuivatamas… Mõnus oktoobrikuine käik mere äärede, mis tuletab meelde, et käes on hooaeg, kus seljakotti tuleb torgata soe müts – nii igaks juhuks, sest kunagi ei tea, kuhu järgmiseks satud.

Ühe dokumendivormi digimuutumisest

ERR. Jutt käib “terviseankeetidest”, mida digiriik Eesti laseb Tallinna lennujaama saabujail paberi ja pastakaga täita. Refereeritakse Ametnikke, kes teavad, kuidas Eestisse sisenemist lihtsustada: “Ankeedid saaks eelnevalt ka arvutis täita, välja trükkida ja kaasa võtta, aga enamik reisijatest ei tea seda.”

“On see siis tõesti nii keeruline?” mõtlesin.

Tegelikult ju ei ole! Kõigepealt:

1. Mine Tallinna Lennujaama kodulehele, seal on ilusti leht “COVID-19 info reisijale“
2. Kerid leheküljel allapoole. Kerid veel natuke. Kerid kohe peaaegu lõppu välja. Siis leiadki täiesti selges ja ilusas eesti keeles lõigu: “Testi jaoks saatekirja vormistamine ning testimine toimuvad elavas järjekorras ning testimisele saamiseks on vajalik eneseisolatsiooni deklaratsiooni olemasolu. Deklaratsioone jagavad riiki saabudes PPA ametnikud ning kõigil soovijatel on võimalik see ka ise välja printida ning täita.”
3. “Väga hea!” mõtled. Klikin sinna “välja printida” lingile.
4. Link viib Politsei- ja Piirivalveameti lehele “Koroonaviiruse tõttu kehtestatud piirangud”. NB! Tegelikult võiks alustadagi sammust nr 4, sest meil on kõigil selge, et reisija peaks otsima oma infot mitte mingi lennujaama või veel tobedam, Välisministeeriumi kodulehelt, vaid PPA kodulehelt.
5. Kerid pisut edasi. Ja veel natuke – hoppaa! leiad lingi: “Liikumisvabaduse piirangu täitmise kinnitus.“
6. Okei, terviseankeet on vahepeal digimuutunud “liikumisvabaduse piirangu täitmise kinnituseks”? Teine vorm, mille samalt lehelt võib leida, on mingi riiki sisenemise eritaotlus. Järelikult peaks ikkagi see kinnitusdokument sobima. Laadin faili endale arvutisse.
7. Dokument avaneb, tegemist on nüüd jätkuvalt “liikumisvabaduse piirangu täitmise kinnitusega”, fail ühel leheküljel.
8. Täiendavat infot saab “kinnituse pöördel” loetletud asjaoludest – millal tohib kodunt lahkuda jne. Meenutan: fail on ühel leheküljel.
9. Mul ei olnud sellest ankeedist õrna aimugi enne, kui ERRi lehel sellest lugesin, sest ilmselgelt ei kuulu igapäevaste vabaajaharrastuste hulka Tallinna Lennujaama või Politsei- ja Piirivalveameti kodulehekülgede lõppu kerimine. Aga tegelikult peaks, sest kuulge kodanikud, ankeedi saab ju eelnevalt täita ja khmm! välja printida!
10. Lingi aadress (neile, kel vaja vahepeal reisida enne, kui see äpp ühel ilusal päeval valmis saab): https://www.politsei.ee/files/2020-09/liikumispiirangu-kinnitusleht-03.09.20-est.docx?e9d1a1072e
11. Aitäh ERRile, kus nimetatakse asju nende õigete nimedega – nii on kohe palju lihtsam vajalikku ankeeti leida (see oli iroonia), ja aitäh kõigile ametnikele, kes neelavad verd, higi ja pisaraid, et panna dokumendivormid ikka pisikeselt kusagile paksu tekstipadriku sisse, sest mine tea, muidu võibki juhtuda, et kodanik leiab selle vormi isegi üles (see oli ka iroonia).

Oi, kuidas mulle MEELDIB dokumendivormide digimuutumine (see oli ka iroonia)
Allikas: https://tvtropes.org/pmwiki/pmwiki.php/Characters/TheMoomin

Taastulemine. Hilma af Klint

Nooruse teemalised maalid – “De tio största” (1907)

Viimane postitus siin blogis pärineb 27. märtsist. Mis seal siis ikka – taolist enam kui poole aasta pikkust pausi on siin varemgi ette tulnud. Kuid ei saa öelda, et varasemad pausid oleks vahepeal olnud nii tegusad kui seekord. Õige pea pärast viimast postitust lõppes Eestisse naasmisega seotud 2-nädalane isolatsioon ühes AirBNB korteris, ning kevad möödus tegelikult nagu väga paljudes peredes: kodutöö, kodukool, kodu.. mis iganes. Tagantjärele on loomulikult näha, et mu aimdus (Rootsis oleks võinud palju vabamalt ringi toimetada) osutus õigeks, kuid jätkuvalt on palju põhjuseid, miks ma ei vahetaks koos lastega pooleldi vangistuses viibimist üksildase vabaduse vastu. Suvi tõi leevendust – suur sõõm värsket õhku – ja andis sügiseks uue hingamise. Ja tasakesi, õige ettevaatlikult, jälgides viiruse levikut Rootsis ning valitsuse amokijooksu Eesti, tegin plaane. Plaanide tegemine lõppes sellega, et neid sõnu kirjutades istun oma Åkarpi-pesakeses ning liigun iga päevaga edasi välitööde alguse poole Lõuna-Rootsis. Pole mõtet teha illusioone: tõenäoliselt nii mõnegi intervjuu oma uurimisprojektist viin läbi Zoomi vahendusel, kuid siiski peaks sinna lisanduma ka piisavalt andmeid näost näkku läbi viidud intervjuudest. Muidugi on Zoomiga või Skype’iga võimalik “hakkama saada”, kuid ausalt öeldes selles praeguses pooleldi hulluvas maailmas võiks olla kõigil meil rohkem midagi mõnusat, mis on enamat “hakkama saamisest” ja mis aitab rahu või kainet mõistust säilitada. Minu jaoks on seda kohtumised nende toredate inimestega… ja muidugi siinsed mäluasutused.

Maal sarjast “Evolutsioon” (1908)

Sest põrgu päralt, ma ei tulnud Rootsi tagasi, et hommikuks krõbistada meeleheidet ahastusega ja õhtuti patja märjaks nutta. Ja ei, ma tunne ka kevadise vasikana pea õieli ringi otsas jooksmise vajadust. Ent siiski, lagom, või mõõdukalt, nagu ütleb kohalik talupojamõistus. Juba kolmandal siiajõudmise päeval, kui olin end suutnud üle broneerida (toppides samasse päeva osakonna-päeva ja üle veebi toimuva õppetöö), viis tee vanasse tuttavasse – Malmö kaasaegse kunsti muuseumisse, Hilma af Klinti näitusele. Kui Elektriteatris septembri jooksul tema kohta dokumentaalfilmi näidati, ei jõudnud ma kinno, kuid kuuldused sellest näitusest Malmös olid minuni jõudnud juba mõni kuu varem.

Maalid sarjast “Maalid Templile” (1906-1915)

Kui hästi lühidalt Hilma af Klinti näituse elamust kokku võtta, siis võrdleksin seda intervjuudega: muidugi võib arvutist tema pilte vaadata, aga kui seisad kümne mitme meetri kõrguse maali keskel (“Kümme suurimat” / “De tio största”, 1907) ja vaatad nende töödega tõtt, on see omaette elamus. Ma ei tea siiani, kas näiteks “Kümne suurima” ehk inimese elufaase kujutavate maalide puhul lõi mind pahviks nende tööde suurus kombinatsioonis värvide mänguga või hoopis teadmine, et need maalis enam kui sada aastat tagasi üks vinge naine, kes võis teha enamat kui end Kinder-Küche-Kirche vaguras ringis teostada. Võib-olla oli see hoopis mingi vitaalsus, ürgne tung elu jätkamise ja jätkumise suunal, mis tema piltidelt vastu vaatab ja kütkestab – elu jätkub, isegi kui me ise selle vilju ei pruugi maitsma saada. Heaks näiteks oli siinkohal muidugi Hilma af Klint ise, kes eksponeeris oma loomingut enda eluajal imevähe ja ei lubanud seda avalikult vaatamiseks välja panna enne kui 20 aastat pärast oma surma (vt siit). Võib-olla seda sama õppetundi ongi vaja ka praegusesse kriisi…

Hilma af Klinti botaanika-teemalised etüüdid

Kolm altarimaali (1915)

Info, et viia kokku abivajaja ja vabatahtlik

Teen hästi lühidalt:

• Abivajajale (ei saa käia poes, apteegis, vaja on jalutada koera, lihtsalt vestelda vms):
  • Telefoninumber +372 71 68 068

• Võimalikule abistajale:
  • Äpp Zelos, kus saab:
    • end vabatahtlikuna kirja panna,
    • liituda oma piirkonna grupiga,
    • valida/täita abipalvet.

Poster, mida võib välja printida ja sobivasse kohta üles sättida.

Ettevõtmise taustast.

Homme on täna juba eile – Eesti muuseumide üleskutsed COVID-19 perioodiga seoses

Pärast esimest sulgemise ehmatust on erinevates Eesti muuseumides tabatud ära paras hetk kaardistada olukorda, sest olgem ausad, muuseumid ei ole asutused, kuhu kogutakse ainult vanu õllekappasid ja rahvariideid – seal tegeletakse ka jooksvalt ainese kogumisega. “Homme on täna juba eile”, kui see mõtteviis lühidalt viie sõnaga kokku võtta.

Ehk: kui selle blogi lugejalgi vabaneb hetk aega ning juba on nagunii tekkinud tunne, et tahaks näiteks päeviku vormis toimuvat enda jaoks talletada, siis ärgem olgem kadedad: need lood (jättes kõige delikaatsemad ja isiklikumad kohad küll välja) on olulised ka muuseumidele. Kes aga tunneb, et päris nullist ei jaksa kirjutada, saab mõtiskleda oma juurde üle ning piirduda Eesti Muuseumide veebiväravas näiteks oma suguvõsa kohta leitavatele materjalidele mõne infokillu lisamisega. Saab mõtiskleda ja reflekteerida, aga ka lihtsalt mõtted mujale…

Eesti Rahva Muuseum – kogub lugusid sellest, kuidas koroonaviirus mõjutab sinu elu.

Eesti Kirjandusmuuseum – ootab inimeste mõtteid ja tegemisi seoses eriolukorraga.

Tartu Linnamuuseum – kutsub huvilisi Eesti Muuseumide Veebiväravasse avastama, mõtisklema ja panustama!

…

Teatrietendused ja kontserdid – hingele midagi ilusat

Tänane loetelu on pühendatud nendele inimestele, tänu kellele muutub (ajutiselt veebist) etenduskunstide ja hea muusika nautimine lihtsamaks. Filmid.. pole ju ka paha, kuid neid vaatan tavapäraselt niigi. See-eest teatrisse või kontserdile polegi ammu jõudnud. Praegu on muidugi taas paslik meelde tuletada, et kõik hea ei pea olema tingimata tasuta, sest nii suured kui ka väikesed kultuuritegijad on praegu raskustes. Siin need on (nimekiri täiendamisel ja kui leiad ise midagi head, siis soovita kommentaariumis!):

Postimehe kultuurikalender – veebikontserdid ja -etendused.

ETV2 vahendusel teatrietendused.

“Estonia” etendused.

Metropolitan Opera.

Pariisi ooperiteatri etendused.

Rootsis elavate muusikute üritused (juuripidi Eestist Tuulikki on ka siin!)

Ööl vastu laupäeva saab eriti vingelt pidutseda, sest reede õhtul kl 21.00 astub Facebookis üles Sinu Naine ning juba mõned tunnid hiljem ehk samal ööl kl 1.00-2.30 annab kontserdi Metsatöll. Mõlemale loovkollektiivile sümpatiseerib oma ürituse reklaamimisel väljend “pidu katku ajal”. Laupäeval, 21. märtsil rõõmustavad pidutsemisest väsinud vanemate lapsi Piip ja Tuut: kl 12-12.30 algava etendusega “Kõik on tipp-topp”.

…

Ja on rõõm märgata, et Kultuuriministeerium (suur ametiasutus siiski) on olukorrale tegusalt reageerinud! Kultuuriministeeriumi lingikogu on siin.

Kui pika ringi pead tegema toidupoes, et saada kätte “kaks saia ja üks piim”?

Eelmise nädala reedeks oli Eestis välja kuulutatud eriolukord. Tuhanded liikusid rahulikult, kuid mõõdukalt kiirustades poodide poole, et varuda makarone ja viina ja WC-paberit. Iga toidupoekett tahab olla ise nägu, kuid ühine joon (peale selle, et seal töötavad alamakstud 45+ vanuses naised) on neil kõigil: nende sisustuse paigutamisel on nähtud vaeva, et külastaja seal võimalikult palju aega veedaks ja võimalikult palju ostaks.

Vabariigi Valitsus võib välja kirjutada mistahes käskkirju, Terviseamet koostada voldikuid, eakatele võidakse pakkuda hommikuse ostutunni võimalust, kuid peamist probleemi seoses toidupoodidega (mille e-poode saavad kasutada vaid suuremate linnade elanikud ja sedagi pikas ootejärjekorras) ei lahenda ükski neist “meetmetest”. Nimelt kehtib toidupoodides lisaks teistele ostma ärgitavatele nippidele üks kaval põhimõte: paigutada kõige enam vajaminevad toidukaubad poe tagumisse otsa. Mõelgem korraks kõik oma nn kodupoele: kui pikka ringi on vaja teha, et kätte saada oma “kaks saia ja üks piim”? See kõige elementaarsem kaup on paigutatud kas logistilistel, aga ka kaubanduslikel kaalutlustel nii, et alustuseks peab sulle poes käies kindlasti meenuma kas hambapasta või WC-paberi ostmine (need on muidugi ka vajalikud asjad), ning kõige lõpuks, enne kassasid, ootab sind KKK ehk Kirjude Kommide Kadalipp, mis tõmbab magnetina ligi pere pisemaid. Variatsioonid on esineb, kuid printsiip on sama.

Ja mida teeb vaene klient? Tal pole muud valikut, kui liikuda (vähemalt poe tipptunni ajal) vaaraosipelgaid meenutavas inimvoos, sotsiaalset distantsi hoidmas tema truu ostukäru. Tal ei ole valikut “käia poes kähku ära”. Katsuge autoga poodi minnes öelda seda oma kaaslastesse, kes jäävad autosse ootama – no ei ole võimalik, ikka läheb vähemalt viis minutit. Sest pood on suur, valikut jagub, ja need neetud “kaks saia ja üks piim” on kusagil poe tagaosas.

Nii nende klientide endi, aga veel enam sealsete (enam mitte nii asendamatute) töötajate pärast on mul veel üks küsimus… kas praeguses eriolukorras oleks kuidagi võimalik mõneks ajaks hüljata see tarbija meelitamise nipp? Viia aeg, mille klient supermarketis veedab, miinimumini – selleni, et ta saaks kätte oma kõige vajaminevamad asjad. Ärge öelge, et ei ole teada, mida klient kõige enam ostab! Iga ost ju registreeritakse – ning just nüüd oleks tagumine aeg seegi info käiku lasta, ja paigutada need kõige-kõige vajalikumad ja ostetumad nii, et ostja saaks need võimalikult kiiresti kätte. Tõsi, ümberpaigutamine võtab aega. Ka tõsi, piima- ja lihatoodetega on see häda, et neid tuleb hoida teatud temperatuuril ning see teatud temperatuur püsib külmikutes, mida on kas väga raske või võimatu liigutada. Samas oleks just nüüd vaja sellist väikest poodi (või poeala), kus väikesema jalavaevaga ning taskukohasemate (ehkki piiratumate) valikutega saaks oma elementaarsed sisseostud ära teha – jah, nagu vanasti, sellest kortermaja keldripoest või külapoest läbi hüpates.

Kui muuseumid on kinni – pisut silmarõõmu

Mäluasutustest on suletud ka muuseumid, kuid nende puhulgi ei jää külastus tegemata. Kes raamatute lugemisele vaheldust soovib teha, saab ära kasutada viimasel ajal ilmunud artikleid ja soovitusi muuseumidest, kes pakuvad virtuaaltuurile mineku võimalust.

Kõigepealt Eesti muuseumid. Ausalt öeldes – ma muudkui vaatan ja imetlen, sest ega ma ka neid kodumaiseid võimalusi nii hästi ei teadnud! Eesti Rahva Muuseum. Saaremaa Muuseum. Tartu Linnamuuseum. Eesti Loodusmuuseum. Eesti Vabaõhumuuseum (õige mitu tuuri!).

Neile, kel oli vaja reisiplaane tühistada, on vaatamiseks muidugi ka hulgaliselt piiritaguseid muuseume. Aga see on nüüd isegi nagu väljakutse koht: kuidas leida üles need eriti põnevad pisimuuseumid?

Pisut tuntud muuseume. British Museum, Guggenheim, Musée d’Orsay, Pergamon, van Goghi muuseum jpt. Taolisi nimekirju, mis hõlmavad peamiselt paari muuseumi Londonis, New Yorkis, Amstrerdamis ja veel paaris kohas, leidub üsna palju. Kõiki neid nimekirju ei ole korduva sisu tõttu mõtet siia panna, nii et nende suurte tegijate osas võtab leidude läbi vaatamine pisut aega, et linkide sisu väga korduma ei kipuks :)

Pisut virtuaaltuure. Muuhulgas Louvre, The VR Museum of Fine Art, Iraagi rahvusmuuseum. Täiendab päris hästi eelmise lingi all pakutud loetelu.

Täiendav loetelu. Siit lisanduvad näiteks NASA muuseum, Vatikani muuseumid, Salvador Dalí teater-muuseum.

Virtuaaltuurid Rootsi maailmakultuuri muuseumides. Ida-Aasia, Vahemere, etnograafia ja maailmakultuurimuuseum.

NB! Täiendan nimekirja jooksvalt.

#MuseumsAndChill – on Rahvusvahelise Muuseumide Nõukogu üleskutsel uus hashtag, millega muuseumid, kus korraldatakse erinevaid sündmusi või pakutakse virtuaalnäitusi, saavad end kodudes viibijatele märgatavamaks muuta. Hea kolleeg Maria Murumaa-Mengel (kes on minu teada üks parimaid sotsiaalmeedia-uurijaid vähemalt siinkandis) pööras siiski tähelepanu, et kui tegemist on #NetflixAndChill hashtagist inspireeritud sõnaühendiga, võiks hoiduda selle kasutamisest. #NetflixAndChill tähendab seksuaalsemat laadi tegevusi: mitte Netflixi ega chillimist. Keep Calm stiilis soovitused on seega asjakohasemad.

 

Kui raamatukogud on kinni – pisut lugemisvara (TÄIENDUS: ja kuulamist ka!)

Raamatukogud lähevad loodetavasti peagi külastajate jaoks kinni (loodan seda raamatukoguhoidjate huvides, sest selle ala esindajad on keskmiselt üsna väärikas eas, järelikult COVID-19 mõttes riskigrupis). Või siis suudetakse pakkuda lugemisnäljastele raamatuid minimaalse kontakti juures (s.t piiratakse ligipääsu lugemissaalidele, kuid antakse teavikuid siiski kätte). Kes tõesti midagi lugeda tahab ja ei piparda e-ressursside pärast (sest see, kas sulle meeldib lugeda raamatut paberkandjal või e-lugeris, on praegu kõige väikesem mure), leiab aga veebistki kodus aja veetmiseks palju lugemist.

DIGAR – Rahvusraamatukogu üks varasalvedest. Siin tuleb mängida natuke bingolotot, sest kunagi ei või ju teada, milline raamatuist on kättesaadav RRist väljaspool veebis, milline mitte. Sinu värskeim ilukirjanduslik lemmik võib olla ligipääsetav vaid RRi sisevõrgus, aga sinna Sa ei pääse! Raamatute vorming on PDF, allalaaditav.

ELLU – registreeri end esmalt Tallinna Keskraamatukogu lugejaks, seejärel ELLU kasutajaks. Mõlemat saab teha veebis, vaja on Eesti isikukoodi ja isikut tõendavat dokumenti. ELLUs leidub omajagu ilukirjandust, kuid pisut ka teadus- ja populaarteaduslikke materjale. Kui midagi lugeda tahad, pead olema veebiühendusega varustatud arvutis või nutiseadmes, midagi alla laadida ei saa.

Kristi soovitusel (aitäh abi eest!!) lingin siia ka: Tallinna Keskraamatukogul on ka e-raamatukogu Overdrive, mis sisaldab võõrkeelseid e.raamatuid ja e-audioraamatuid, ning e-raamatukogu RBdigital, kus on võõrkeelsed ajakirjad. Nende kasutamiseks tuleb samuti registreeruda Tallinna Keskraamatukogu lugejaks, mingeid muid piiranguid ei ole.

23. märtsi täiendus: ELLU on osutunud väga populaarseks! ELLUsse täiendavate e-väljaannete hankimist on erakorraliselt lubanud toetada nii Tallinna linnavalitsus kui Kultuuriministeerium, kuid ära kulub ka meie kõigi abi. Aidata saab siin! 

Kriso – ka raamatupood võib pakkuda tasuta raamatuid ja ajakirju: Eesti klassikud, SA Kultuurileht ajakirjad (Vikerkaar, Akadeemia, Värske Rõhk jms).

Digiraamat – samuti e-pood, kust võib leida koolis vaja minevaid klassikuid (Ristikivi, Kippel, Parijõgi jt).

Tartu Linnaraamatukogus valminud e-raamatud – peamiselt Eesti klassikud. Lugejaks registreeruma ei pea, lihtsalt laadi raamat alla.

Project Gutenberg – hulgaliselt ingliskeelseid teoseid – nii ilukirjandust kui ka lastekirjandust, siit lingilt jõuab ka prantsuse, saksa, itaalia ja portugali keeles ilmunud materjalideni. Erinevates vormingutes allalaaditavad failid.

Internet Archive – üle 20 miljoni allalaaditava e-raamatu ja teksti, esindatud on erinevad keeled (peale inglise keele ka saksa, prantsuse jpm, väidetavalt ka u 500 eestikeelset teost, aga väike otsing näitas, et päris tõele see ei vasta).

Google Books – sellega, et oleks võimalikult palju raamatuid vabalt Google Booksi kaudu loetavad, ei ole hoolimata ilusatest sõnadest kuigi kaugele jõutud. Kuid proovida võib: klikka sellele lingile siin. Seejärel vali valikust “Mis tahes raamat” endale “Tasuta Google eBooks” ja otsi edasi. Või siis hari end infograafikutega: Google Trends (konkreetse lingi alt saad vaadata, millises Eesti maakonnas on kõige enam guugeldatud “koroona teemal”) või Google Ngram Viewer (vaheta automaatse otsinguga pakutud sõnad omale meelepärastega).

Viiteid allalaaditavate ingliskeelsete raamatute saitide juurde (Viide 1; Viide 2 jne – sirvimist jagub enam kui küll).

Ja teate, ma usun, et viimastel päevadel on paljud uudistega kursis olemise nimel päris palju oma silmi piinanud. Ehk kuulaks siis hoopis audioraamatut? Mõni õhtujutt, kuuldemäng… nii, nagu vanadel aegadel, mil taevas oli sinisem ja rohi rohelisem. Vikerraadio õhtujutud paitasid kõrva juba siis, kui olin laps. Karupoeg Paddington? Või hoopis midagi Õhtujutu arhiivist, näiteks natuke Pipi Pikksukka Salme Reegi esituses? Mõni kuuldemäng, näiteks “Kullaketrajad” aastast 1957?

Kui eestikeelsetele audioraamatutele tahaks lisa, siis Audioraamatud YouTube’is – sisestades otsingureale sõna “audiobook” jõuab sinuni hulgaliselt audioraamatuid: Tolkien, Dahl (sisaldab skanneeringuid raamatust), Rowling.. ei või iial teada, kelleni jõuad!

Kui tavapärastes oludes on siingi mainitud e-ressursid mõeldud toetama näiteks raamatukogude tegevust, siis sarnaselt eilsele raamatukogude külastatavuse kasvule (enne peatset sulgemist) võib oletada, et “veebiliiklus” muutub oluliselt aeglasemaks ka nendes keskkondades. Praegune olukord on ses mõttes kõva proovikivi, jääb ainult loota, et tänavusel “digikultuuri aastal” on mäluasutuste ressursside kogud piisavalt töökindlad, et peavad vastu ka senisest suuremale kasutamisele.

Hea uudis Minecrafti fännidele: praegu kodus olles on ehk parasjagu aega, et külastada ka “Tsenseerimata Raamatukogu“: riikides, kus esineb tänapäevalgi tõsiseid piiranguid infole ligipääsu osas, ei ole keelatud Minecraft. Järelikult pandi vastav info üles “Tsenseeriamata Raamatukogusse” (24 ehitajat 16 eri riigist üle 250 tunni).

Neid ressursse on tegelikkuses veel, soovi korral võib neist siin kommentaariumis märku anda.

Åkarpi raamatukogu (Åkarp, märts 2020)

Lisaks nendele suurtele muuseumidele ja raamatukogudele, kuhu olen seni jõudnud, on seni teenimatult jäänud tähelepanuta (uue) kodukandi külaraamatukogu. Kasutasin ühel kodustöötamise neljapäeval siiski võimalust ning jalutasin lõunapausi ajal raamatukogusse.

Åkarpi raamatukogu – väike ja tagasihoidlik, samas hoonete kompleksis asuva kooliga ühte sulanduv