Wichita raamatukogu laenutuskviitung. Allikas: https://www.kansas.com/entertainment/books/article110820197.html
2018. aastal leidsin ühe huvitava katse idee: vaadata, kui palju võib anda säästu raamatukogust raamatute laenamine selle asemel, et raamatuid osta. Nüüd, mil uus aasta on kestnud juba 19 päeva, on paras aeg anda senisest “saagist” esimene lühiülevaade.
Palun esiteks vabandust kõigi ees, kelle jaoks raamatute välja andmise ja levitamise protsessis osalemine aitab lauale tuua igapäevast leiba. Raul Sulbi kiri kodukandist ehk kunas sureb eestikeelne raamat? oli Äripäevas 13. detsembril 2018. a. ilmunud kirjastuste ja trükikodade statistika kõrval üks ilmekas lugemine, mis pani tõsiselt mõtlema emakeelse trükisõna tulevikule. Tõe huvides peaksin allika üle kontrollima, kuid tõenäoliselt oli see Kalju-Olev Veskimäe “Kahte kappi…”, kus mainiti enam kui saja aasta tagust raamatukogude-vastalisust Karl August Hermanni poolt – raamatukogude laenutustest ei tõusvat autoritele-väljaandjatele-levitajatele piisavalt tulu. Nii et mõned mured on siin laiuskraadil juba mõnda aega esinenud.
Teisest küljest, lugemishuvilisena võin vaid unistada, et mul oleks kusagil tore rahapuu, mille vilju saaks muudkui raamatute ostmiseks kasutada. Oleks ju tore, aga siis tuleb jälle piir ette riiulipinna osas. Selleks, et raamatutega kaasnev tolm hinge ei mataks, tuleb raamatuid (ja riiuleid) aeg-ajalt puhastada. Ning kes on lugenud Marie Kondo teoseid, siis tema lähenemise kohaselt peakski kodus olema vast mõnikümmend raamatut, mis on ilmselgelt äärmuslik lähenemine. Loomulikult, kui ma elaks perega 10-ruutmeetrises moekas minikorteris, siis oleks ka tema ideed raamatute kohta teretulnud, kuid ma ei ole paraku moekas inimene. Aga jätan Kondo nüüd sinnapaika.
Niisiis on mul kõigest hoolimata plaanis tänavu katsetada, kui palju raha aitab kokku hoida raamatukogust teavikute (raamatud, ajakirjad, filmid, lauamängud, seemned jms) laenamine. Arvestan siia alla ainult need teavikud, mida olen ise laenanud JA lugenud – ehk, lastele laenatud raamatud praegu arvesse ei lähe, küll aga lähevad arvesse raamatud, mida lapsed on raamatukogust ka minu peale mõeldes koju vedanud ning mida olen siis lugenud. Arvesse ei lähe ka need teosed, mis mul on endal kodukontoris olemas, kuid mida näiteks tööle laenan (lihtsalt seetõttu, et ei viitsi mõnd “telliskivi” tööle vedada).
Jaanuarikuu algus on olnud rahulik, sest Jõuluvana oli sõbralik ja kinkis paar toredat “Maailm ja mõnda” sarja teost – nii et suuremat nälga uue lektüüri järele pole vahepeal tekkinud. Selleks, et vahepeal laenatu aga ära ei ununeks, tuleb poole kuu pealt märkida:
- pisut fantaasiakirjandust (Diana Wynne Jonesi “Kindlus õhus”, mis oli “Howli liikuva kindluse” järg, kuid võrreldes viimati nimetatud raamatuga võrreldes väga “moosine” – spoiler, kõik printsessused said mehele) – soodushind ühes kodumaises poes 22.71.
- pisut ajaloolist romaani (Endo Shusaku “Samurai”, mille võtan täna kohe ette) – soodushind samas kodumaises poes 23.66.
Polegi palju raamatuid, aga kui arvestada, et vaba aeg, kui seda on, kulub talviselt ka käsitööle, s.o TAST projektile ning veel mitmele asjale, on kõik balansis.
krista kirjad 